Mänguarvustused ja uudised

 Ubisoft on saanud suurepärasele joonele, kus “Ghost Recon: Wildlands” ja “Assassin’s Creed Origins” on ühed viimased posiitvsed näited enda žanri võimaluste ja potentsiaali ära kasutamise kohapealt. Far Cry seeria on tänaseks päevaks suur frantsiis, mille edu on põhimõtteliselt garanteeritud, kuid sellest hoolimata on alati väikene ärevus sees – kas ka seekord suudetakse fännide ootuseid täita? Isiklikult pean seeria parimaks “Far Cry: Primal“, kuid kogukonna selge lemmik on “Far Cry 3“, mis kombineeris taktikalise tulistamise huvitavate karakterite ja kaasahaarava narratiiviga. “Far Cry 4” hoidis huvitavaid karakatereid ja jutustas mitmekihilise loo, kuid hakkas kaotama enda taktikalise tulistamismängu identiteeti. “Primal” oli neljanda osa kloon, kus sama kaart oli muudetud metsikuks looduseks ning peategelane ürgseks meheks. See ülimalt simplistlik teos lubas keskenduda mehhanismidele ja teistsugusele lahingule, andes minu silmis seeria parima mängukogemuse. “Far Cry 5” on natukene segaduses enda kavatsuses, seega taktikaline mängustiil asendub lineaarse strateegiaga, kuhu on lisatud natukene religioonikultuslikku kastet ja tõelist Ameerika burgerikultuuri. Kõigest hoolimata mänguseeria viies põhimäng töötab, olles reaalne kandidaat 2018 aasta parimale teosele.

Iga Far Cry mäng algab põgenemisega ning viies osa ei ole erandiks. Visuaalselt sõnatuks võttev algus annab edasi ka Ubisofti soovi põgeneda viimaste aastate mainest, kus tehnilised vead tekitasid peavalu ning fännid kurtsid, et sisuliselt on kõik stuudio poolt tehtud videomängud samasugused – roni tornide otsa, võta üle erinevad territooriumid, korja kokku kümmekond erinevat asja ja muu selline väga kindel ja etteennustatav muster. Kriitikat on kuulda võetud, sest “Assassin’s Creed Origins” on terve seeria üks paremaid ning ka “Far Cry 5” on üleüldine õnnestumine. Värskust on tunda igal pool, kus selgelt erinev ja omanäoline atmosfäär hoiab teleka ees kinni. Kordagi ei olnud tunne, et mängin mõne teise mängu koopiat, mis oli suureks murekohaks “Far Cry 4” puhul, sest sisuliselt oli tegemist “Far Cry 3” uuendatud versiooniga.

“Far Cry 5” tegevus liigub maailma eksootilistest kohtadest Põhja-Ameerika mägisele ja looduslikule alale Montana osariigis fiktiivsesse maakonda Hope County. Loo südames on religiooni agressiivsem pool, kus surmav kultus on võtnud enda kontrolli alla terve suure maa-ala. Tegevustik on eelkõige orgaaniline ja tugevalt interaktiivne, kus põhirõhk on lihtsuse ilul ning vabadusel teha enda otsuseid. Ekraanilt on kadunud minikaart, mille asemel on “Horizon Zero Dawn” stiilis kompassi joon, et tajuda enda asukohta massiivsel kaardil. Kadunud on ka igasugune tornide otsa ronimine (siiski mitte täielikult, kuid põhimõtteliselt), seega uued missioonid tulevad loomulikumalt. Neid leiab juhuslikult õigesse kohta sattudes, neid kaardilt otsides või teiste tegelaste käest, kes suunavad mängija õigesse kohta. Need muudatud on seeriale suured ning muudavad mängija fookuse avastamisele, mis varasemalt oli üks pikk nimekiri tegevusi, mida on tarvis teha. Siiski kõige suuremaks muudatuseks pean proganisti vastasseisu loo kurjamitega. Eelmistes mängudes oli klassikaline ja kuiv kassi-hiire mäng ühe konkreetse antagonistiga, siis “Far Cry 5” annab neid tervelt neli erinevat. Ja isegi need neli on tegelikult jaotunud huvitava stiiliga – kolm kontrollib tervet kaarti ja tegevuse arengut, kus viimane, perepea Joseph Seed, imbub peaaegu märkamatult sisse.

Lugu algab selliselt – kohalik šeriff ja tema abišeriff (mängija) lähevad koos USA marssaliga arreteerima kultuse liidrit Joseph Seedi, kuid asjad lähevad nihu. Abišeriff jääb peagi üksinda kultuse poolt kontrollitavale suurele alale ning peab hakkama leidma teed välja, samal ajal inimesi vabastades. Kultus kontrollib perekond Seed, kus lisaks isale on kolm last – John, Jacob ja Faith, kellest igaüks kontrollib ühte suuremat regiooni kaardil. Kuigi Joseph on nö “põhipaha”, siis teised kolm on tegelikult olulisemad mängukäigu jaoks. Iga regioon on omase iseloomuga, mis vastab seda kontrollivale bossile. Sealt tuleb mängu tempo muudatused, sündmuste käigud ja isegi psühholoogilised elemendid, mida on alati videomängudes huvitav näha. Siit tuleb ka eelnevalt mainitud vabadus – mängijal on valik, kas keskenduda ühele draamale või kõigile kolmele korraga.

Tegevustiku liikumine USA pinnale on huvitav samm, mis teeb mängule nii head kui halba. Moderse USA peegeldus läbi Prantusmaa stuudio silmade on huvitav sõnum, pakkudes tavakodanikest kangelasi, hullumeelseid religiooni käes vaevlevaid inimesi ning eelkõige seda loodust, kust värsket õhku on peaaegu läbi ekraani tunda. Selline veider kooslus tekitab puhtloogilisi küsimusi narratiivi usutavuse kohta, kuid samal ajal pakub Rockstar Games’ile omast elulist satiiri, mis kohati oma huumoris peidab päriselulist draamat. Ultravägivaldne normaalsus, mida “Far Cry 5” esitleb on tegelikult tasakaal kahe kohtuva hullumeelsuse – patriotism ja religioon – vahel, kus tegelik ohver on ratsionaalne ja vaba mõistus, mille esindajad on loos need ainsad veidrikud. Nagu kodanikud ütlevad: “Peaasi, et süda on õige koha peal, siis kõik muu enam ei olegi nii tähtis.”

“Far Cry 5” positsioneerib ennast palju selgemalt hea-kurja skaalal, kus eelnevalt on seeria üks tunnuseid olnud ebaselge moraalne arusaamine enda ümber toimuvast. Näiteks “Far Cry 4” maailm, imeilus Kyrat, ei omastanud mängijale ühtegi moraalset võitu, sest iga otsus oli kaheti vaadatav ning ainult kinni vaatleja subjektiivses vaatenurgas, siis siin viiendas põhiseeria teoses on teod selgelt head, kus kodanikud reageerivad ning hakkavad positiivse eeskuju näitel kurjuse vastu võitlema. Siiski, kurjus räägib maguseid sõnu ning tihti tundub mõistlik, lihtsalt lahenduses on ülemõistuse äärmuslikud, seega siin ei ole keeruline leida enda jaoks selget positsiooni.

Arvestades Ubisofti viimast käekäiku, siis tundub peaaegu mõttetu hakata eraldi rääkima visuaalsest poolest, sest see on üks asi, milles isiklikult sellise stuudio puhul ei kahtle. Siiski on “Far Cry 5” üle igasuguste ootuste, kus nägude animatsioonid on elutruud ning terve keskkond on uskumatult detailirohke. Xbox One X 4K versioon suurelt ekraanil tihti võttis korraks seisma, et imestada loodud keskkonda, esemeid, loomi ja inimesi. Mägine taust, elulised varjude ja valguse vahetused koos voolava loomuliku liikumisega teeb sellest täiesti uue standardi, mille järgi peaks suurteoste graafilist võimekust hindama. Muusika, heli ja hääled on veatud ning sobilikud. Kõik häälnäitlejad on esmaklassilised, kus esile tuleb tõsta Joseph Seedi rollis olevat rootslast Greg Bryki. Videomängude kultuuriruumis uus nägu teeb meeldejääva debüüdi, andes lootuse, et tema talent on peagi tagasi järgmiste projektidega.

Far Cry ei ole siiski täielikult kadunud ning nostalgiline seeriale omale tunnetus tuleb tagasi kõrvalmissioonide juures, kus pidevalt korduv tegevus on täpselt selline nagu igas teises mängus. Suur osa mänguajast kulub kultuse asukohtade ründamiseks, silode hävitamine, teetõkete lõhkumine, autorongide õhku laskmine ning muidugi röövitud kodanike päästmine. Rohkem orgaaniline tegevustik tundub küll värskem, kuid sisuliselt täpselt sama, mis varasemalt on olnud. Samal ajal lahingutele lähenemine on vabam ning mitmekülgsem, kus hiilimine on tihti parim lahendus situatsiooni lahendamiseks. Far Cry seerias igasugune sihtimine on alati olnud natukene kandiline, siis seekord selle tasakaalustamiseks on veelgi rohkem relvi, suhteliselt tark AI kaaslane (või päris sõber läbi interneti) ja päris täpselt limiteeritud laskemoon teevad kokkuvõttes sellest ühe seeria parimaid võitluskogemusi.

“Far Cry 5” esilteb ka uut ja paremini välja arendatud liitlaste süsteemi, mis toob palju üle “Primal” eraldiseisvast loost. Lisaks loomadele ja spetsialistidele on võimalik värbata tavakodanikke endale abiks, kes läbi kultuse liikmete tapmise saavad uusi oskuseid. Need oskused on äärest äärde, olles kord kasulikud antud kodanikule, kord jällegi mängijale endale. Septsialistid ja loomad tulevad läbi erimissioonide ning nende kasutegur on päris suur. Nende boonused on vajalikud ning osad missioonid on äärmiselt keerulised ilma nendeta. Kuna kogu lahingusüsteem on ehitatud ülesse ideega, et paariline on koguaeg olemas, siis üksinda on suremine kiire, eriti arvestades, et elustamiseks on tarvis partnerit.

Suurel kaardil tegevust jagub, pakkudes muidugi ka suuremat valikut masinaid. Mängijal on võimalik valida ATV, traktorite, skuutrite ja helikopterite vahel. Muidugi on veel lennukid, USA muskelautod, erinevad relvastatud veokid ja veel palju muud. Isegi langevari ja tiivakostüüm on endale koha leidnud, kuig neid ei kasutanud terve mängu jooksul olulisel määral. Märulist siin puudu ei tule, sest lahing on domineeriv viis loo edasi viimiseks, oskuste saamiseks ning ressursside korjamiseks.

“Far Cry 5” on siiski parim momentidel kui Seed perekond sekkub ekraanil toimuvasse. Pereisa Joseph annab kiskjale omast domineerivat olekut, kus iga pilk on hullumeelne ja sihikindel. Tema kolm alluvat on kaotanud igasuguse sideme reaalsusega, seega iga moment on lummav ja kütkestavalt põnev – kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab. Kohati täiesti sürrealistlikult esitletud liigne vägivald testib mängija võimekust hoida enda sidet reaalsusega ning kompab meelelahutuse ja tarbetu vägivalla piire. Ajupesu tehnikad, hirmutamine läbi füüsilise valu ning meelitamine läbi pehmete sõnade – mida iganes on vaja, et uusi inimesi värbata isa Jospehi kultusesse ning tihti leiab ka mängija ennast valiku eest, et kas ja kui palju veel on mõtet seda kõike taluda ja teha enne kui järgi neile anda.

Tuletan meelde, et tegemist on massiivse mänguga, seega vähemalt 35 tundi peaks arvestama põhiloo nautimiseks. Siit muidugi tulevad ka osad probleemid esile, sest hoida mis tahes tempot ja atmosfääri kõrgel tasemel sedavõrd pikalt on peaaegu võimatu. “Far Cry 5” teeb seda hästi, hoides kõrvalised ülesandes ja narratiivi selge joonega eraldi, kuid sellises tempos, et igav ei jõuaks hakata korduvaid tegevusi tehes. Pidevalt oli ajastus ideaalne, et just olin jõudnud hakata natukene igavlema kui keegi sekkus ja tõi midagi põnevat endaga kaasa. Oleksin eelistanud varianti, kus saan põhilugu rahulikult järjest mängida, mitte segu kahest variandist, kuid ka sellisel kujul nautisin iga minutit.

Viimaseks tuleb ära mainida, et mänguga on kaasas ka Far Cry Arcade, kus saab ise ehitada ja mängida teiste pool tehtud kaarte. Valida saab üksinda, co-op ja mitmikmängu variantide vahel. Mängijate arvu tõusuga saab sellest mängurežiimist üks populaarsemaid kohe kindlasti, kuid minu jaoks on ise ehitamine päris keeruline ja ilma korraliku õpetuseta. Muidugi pean tunnistama, et see ei ole põhjus, miks Far Cry mänge naudin või üleüldse mängin, seega suurt aega sinna ka ei pannud.

Lõpetan pikema ülevaate selliselt, et minu jaoks ületas “Far Cry 5” kõik ootused. Ubisoft on enda mainet muutmas ning kui “Far Cry 5” on väikenegi indikaator millises suunas, siis andku ainult minna. Mängurina ei jõua ära oodata järgmiseid episoode suurtes frantsiides ning uusi tiitleid, mis peagi lisandumas. Suur avatud maailmaga Montaga kultistide tulistamine on õnnestumine ning väärt iga senti, pakkudes mänguaega kümnete tundide jaoks. Tõsi, Far Cry seeria on olnud muutumises, kus “Primal” näitas uut ja huvitavat külge ning nüüd viies muutis valemit sedavõrd, et järgmise episoodi ennustamine saab keeruline olema.

Hinne: 8,5/10
+ Imeline, suur ja detailne maailm.
+ Audiovisuaalne meistriteos.
+ Murrab välja Far Cry valemist.
+ Lihtsustab kogemust.
+ Ühe pahalase asemel tervelt neli.
+ Huvitav ja kaasahaarav teema.
+ Suurepärane tasakaal kõrvalmissioonide ja põhiloo vahel.
+ Liitlaste süsteem.
+ Seeria üks sujuvamaid lahingusüsteeme.

– Narratiiv ei ole seeria üldpildis midagi erilist.
– Venitab usutavust päris pikalt.
– Ei ole nii huvitav kui Seedi perekonda pole ekraanil.