Mänguarvustused ja uudised

 Räägime kõigepealt platvormidest. Kui 2012. uuendatud kollektsioon anti välja PlayStation 3 ja Xbox 360 konsoolidele, siis tänavune uuendus on 2012. aasta kollektsiooni põhjal tehtud värskendus ning mõeldud lausa kolmele platvormile: PlayStation 4, Xbox One ja PC. Juba sellest võib kiirelt välja lugeda, et 1) tegu on remasteri remasteriga ning 2) selle kollektsiooni eesmärk on mängud taaskord atraktiivsemaks teha, et neid kannataks uuema põlvkonna seadmetel mängida.

Meeldetuletuseks siinkohal ka mängude väljalaskeajad. Esimene Devil May Cry anti välja 2001. aastal, Devil May Cry 2 2003. aastal ning Devil May Cry 3 2005. aastal (Special Edition 2006. aastal). Seega tasub meeles pidada, et ehkki mänge on kohandatud laiekraanidele, parandatud on eraldusvõimet jne, siis oma olemuselt on tegu siiski juba natuke vanemate mängudega.

Kui 2012. aasta uuenduskuur tõi esimesed DMC mängud 720p maailma, siis 2018. aasta kollektsioon võimaldab neid mängida juba 1080p eraldusvõimega ning 60 FPS kaadrisagedusega. Läbi kolme mängu on enamik tekstuure parema resoga, teravamad, selgemad. Siinkohal rõhk sõnal “enamik” – nimelt leidub läbivalt ka tekstuure, tihtipeale taustades, mida arendajad mingil põhjusel uuendada ei raatsinud ning mistõttu tekivad visuaalis kummalised kontrastid.

Lisaks demonstreerivad mängud sulle ka ise korduvalt, kuidas vana ja uus graafika üksteisest erinevad. Nimelt luuakse üks osa mängude vaheklippidest mängusisese mootoriga, ent teine osa neist moodustub renderdatud 4:3 videoklippidest, mis pärinevad originaalmängudest. Viimaste vanust ja aegunud olekut rõhutab eriti hästi nende kuvamine kaasaegse resolutsiooniga laiekraanil.

Õnneks või kahjuks (olenevalt mängijast) on muudetud ka mitmeid efekte. Näiteks on kaduma läinud varasemate mängude lisaefektid nagu liikumise hägusus (motion blur) ning mitmed eriefektid – maagilised raketid, tulepallid jms -, mis eelnevalt keerlesid ja pöörlesid, on nüüd staatilisemad. Samuti on tagasihoidlikumaks tehtud veealustes kaadrites ning kuumades, laavat täis keskkondades olnud hägusus ja ujumine.

Mängude sisu osas pole muidugi palju öelda, kuna selle poole pealt on tegu vana hea Devil May Cry-ga, kus legendaarne pool-deemonist humoorikas peategelane Dante veedab suure osa oma ajast sadu ja tuhandeid deemoneid erinevate kombodega hävitades.

Mängud töötavad tehniliselt samamoodi nagu siis, kui nad välja anti. See tähendab, et ühest küljest tulevad nendega kaasa iganenud fikseeritud kaameravaated, mis ajasid mind vahepeal lausa hulluks, ning teisest küljest saab nautida mõnusat kombotamist erinevate relvadega erinevate vastaste vastu. Ühtlasi avastasin end üle pika aja silmitsi seismas korralikku väljakutset pakkuvate bossidega, kelle võitmiseks tuli endale selgeks teha nende vastu töötavad taktikad ning mitmeid ja mitmeid kordi uuesti nende vastu astuda.

Kuna viimasel ajal on levima hakanud ka kuulujutud võimalikust viiendast osast, siis tõenäoliselt on uue HD kollektsiooni väljalase seotud Capcomi sooviga meenutada Devil May Cry seeriat kõigile fännidele ning meelitada ligi ka uusi.

Kes on neid mänge kunagi armastanud ning on nõus neid sellises pooluuendatud versioonis mängima, võiks endale selle kollektsiooni julgelt soetada. Ning ehkki Devil May Cry 2 on jätkuvalt kõige nõrgem ja peajagu igavam mäng neist kolmest, siis pakuvad ülejäänud kaks osa siiski omajagu mängurõõmu ning vanadele fännidele nostalgiat.

HEA
Kollektsioon pakub head võimalust DMC seeriaga tutvumiseks ka neile, kes pole neid varem mänginud
1. ja 3. osa on väga head ja pakuvad sisulist mängurõõmu ja actionit omajagu

HALB
Mänge pole täies mahus uuendatud (vanad menüüd jms)
Kadunud/eemaldatud eriefektid
Bugine heli ja muusika
Mängude vanus annab tunda (fikseeritud kaameranurgad jms)
2. osa on kollektsiooni kõige igavam ja nõrgem mäng

3/5