Mänguarvustused ja uudised

 God of War mänguseeria on üks Sony suurima potentsiaaliga mänguseeriad, mis suutis tõmmata inimesi beat’em’up võluvasse kaosesse üle terve maailma. Kaost külvav Sparta jumal Kratos on tänaseks päevaks ikooniline videomängu karakter, kelle nägu on tuttav ka neile, kes pole ühtegi minutit kunagi ise proovida saanud. “God of War III” lõpetas loo päris konkreetselt ära ning pikalt ei teadnud keegi, et kas mänguseeria üldse on tagasi tulemas, kuid siis ühel momendil välja kuulutud “God of War” jättis fännid suures imestuses ootama. “The Last of Us” tunnetusega lugu on teistsugune – uus kaameranurk, vananenud Kratos ja väikene poeg Atreus, kelle eest hoolitseda. Sony Santa Monica stuudio otsustas muuta ülieduka frantsiisi tervet mudelit, võttes sellega riski ärritada lojaalseid fänne, kuid praegu saab rahuliku südamega öelda, et muutus on suurejooneline õnnestumine. “God of War” on imeline videomäng, mis tõestab taaskord, et üksikmängijale suunatud narratiivil põhinevad seiklused on kõrgelt oodatud.

“God of War” on sisuliselt seeria uuendamine, millest ka sedavõrd konkreetne nimi. Eelmiste mänguste sündmused on olulised ja aitavad tegevust paremini mõista, kuid ei ole absoluutselt vajalikud, et nautida teose geniaalset ülesehitust. Uus maailm on kaugel Kreekast ja lähemal meile, kusagil Skandinaavia metsistunud ja lumises mägimaastikul, kus Kratos ja tema imearmas poeg Atreus saavad rahulikult seigelda ja eelkõige hingata. Kitsad koridorid on endiselt teemas, kuid enam ei lämmata ega suru korduvasse mehhanismi, mis sulatab kõik mängud üheks suuremaks ja samasuguseks. Isa ja poja suhe võtab fookuse, kus Kratos on mentor, kaitsja ja armastav lapsevanem, kes ei kõhkle momentigi, et ennast ohverdada millegi endast suurema, poja elu, eest. Nende kahe suhe hoiab huvi ning nende dünaamika suudab vabalt konkureerida Ellie ja Joeliga nüüdseks juba klassikalisest “The Last of Us” meistriteosest.

Kaheksandal konsoolipõlvkonnal on Sony Playstation vaieldamatu kuningas, kus suurejoonelised eksklusiivmängud ainult kuhjuvad üksteise järel üha kiiremini ja kiiremini, samal ajal kui konkurendid enam isegi ei proovi vastu panna, siis “God of War” on kirsiks kogu selle koogi otsas. Tõsi, Kratos ei ole seni olnud kiidetud enda iseloomu pärast, vaid pigem on kriitikute silmis tegemist ühedimensioonilise rappijaga, kes ei suuda ratsionaalseid otsuseid vastu võtta. Isiklikult ei ole sellega kunagi nõus olnud, sest Kratos on mees dilemma ees, kus ühel pool sisemine konflikt jumalaks olemise suhtes ning teine on soov samastuda surelikega. “God of War” alustab momendil, kus mehe naine on surnud ning on toimumas matused. Tema ja Atreus kahekesi raiuvad maha puid, mida naine enne surma oli oma käega märkinud, et anda naisele, abikaasale ja emale täpselt selline matus nagu too oli soovinud. Koheselt hakkab esile tõusma Kratose soov elada vaikset ja tavalist elu, kuid Sparta verine minevik ei ole täielikult mehest lahkunud. Nüüd asub mees koos enda pojaga teekonnale, et täita naise viimane soov – raputada tuhk alla maailmade kõige kõrgema mäe tipust.

Praegu on raske isegi öelda, et “God of War” on sama seeria videomäng, sest kõik on uus, teistsugune ning päeva lõpuks parem. Atreus ei tea, et tema suur meeste mehest isa on tegelikult jumal teisest maailmast, jätab poisile mulje, et tema kohalolek ei ole soovitud. Atreus tunneb ennast hüljatuna mehe poolt, keda tugevalt austab ning kelle moodi olla soovib. Sügaval sisimas Atreus soovib olla üle kõige koos isaga, kuid ei kõhkleks momendikski, et isa asemel oleks elus hoopis ema. Siit algab narratiivi raskus ja löögijõud, kui suurepäraselt lavastatud stseenid annavad läbi Kratose näoilmete edasi mehe kaotuse valu ja leina ning sisemist võitlust tõe suhtes, et tema poeg ei ela kunagi normaalset elu. See ei tähenda, et Kratos ei peaks andma endast kõike, et see siiski võiks olla üks võimalik tulevik.

Vaikus on siin loos kolmas oluline karakter. Tihti on asjad, mida ei öelda, tähtsamad kui need, mida Kratose sügav hääl esile toob. Alates esimest minutist olin loost lummatud ning elasin kaasa kuni seikluse lõpuni, mõistes Kratost igal sammul, sest endalgi on kodus lapsed. Vaatan enda poega kodus samasuguse pilguga ja lootusega, et temast tuleb parem inimene kui mina. Parem mees ja abikaasa kui seda suunan ning sama soov on ka Kratosel. Veider on mõelda, et siin kirjeldan videomängu, mis sai tuntuks vihase ja brutaalse peksmisega. Aeglase tempoga lugu on hästi ajastatud ning kõnetab samal ajal nii uuele kui ka vanale publikule, jäädes truuks seeria põhifunktsioonidele, kuid julgelt minnes uutele maadele ilma tagasi vaatamata. Kõik saavad olla rahul.

Narratiiv ei oleks pooltki nii kõnekas ilma teose audiovisuaalse võimekuseta. Kergelt üks aasta ilusamaid mänge (umbes samal pulgal “Monster Hunter: World” teosega), kus näoilmed on osa dialoogist. Christopher Judge (“Stargate SG-1”) peategelase rollis on veatu. Tämber, kiirus ja emotsioon on täpselt õiged ning küpsust on tunda. Viis kuidas Kratos pojaga räägib on mentorlik, kaitsev ning lapsevanemlikult kasvatav. Siit saaks välja võtta nii palju erinevaid tsitaate, et luua terve eraldi taskuteatmik, seega iga mängija leiab kindlasti midagi, mida endaga kaasa võtta. Minu jaoks on siin kaks olulist asja “Never assume anything, because we don’t know the whole story. We are seeing the end of the war, so there is a reason why they chose what they did. They made their choices, we are making our own!” ja “No, Atreus, being as good as me is not enough. You need to be better.“. Need on mõned üksikud väljavõtted dialoogist, mida kuulata oli nauding.

Visuaalne võimekus on konsoolimängude tipp ning siin ei peaks kartma välja öelda, et parima väljanägemisega videomäng konsoolidel. 4K elamus on hingematvalt ilus ning veider on pidevalt tulla tagasi ja öelda, et seni kõige ilusam mäng, kuid nii see on. “Horizon Zero Dawn” suudab konkureerida, kuid viis, kuidas “God of War” puhul on mängul ja vaheklipil võimatu vahet teha, on märk selle kvaliteedist. Loo liikumine Kreeka mütoloogiast Norra ja Skandinaavia mütoloogiasse on julge samm, eriti veel ajastul kui Marveli filmid seda suurel ekraanil mitu korda aastas teevad. Tegemist on faktiliselt päris täpse taustaga, kus erinevad sündmused on võetud otse Skandinaavia mütoloogiast. Kõik ruunid on õiged ja isegi pildid on ajaloolised, seega siin olemas ka täiesti korralik hariduslik moment.

“God of War” on kõigele lisaks veel avatud maailmaga, või noh, suhteliselt avatud maailmaga, mis on tegelikult üks suurem järv, mille ümber on lineaarsed korridorid. See toimib paremini kui oleks osanud oodata. Tegevus ei ole ainult ühes maailmas, vaid päris mitmes, kus iga uus maailm on kergest ära tuntava iseloomuga, olles erinev suuruses ja viisis, kuidas Kratos keskkonnaga suhelda saab. PS4 Pro omanikud saavad seda kõike nautida läbi kahe erineva versiooni – visuaalne ja jõudlus, kus viimane hoiab mängu 1080p/60fps täiesti veatult. 4K versioon ei ole siiski puhas ning tundub olevat 2K suurendatud versioon. 4K versioonis kiire liikumine läbi maailmade ning kaootilised lahingud ei olnud ideaalsed, kuid õnneks saab neid kahte võimalust igal ajal menüüst vahetada.

Mängu üheks suurimaks plussis on nende oskus tekitada tunne, et koguaeg on mingi tegevus. Isegi paadiga sõudmised ja pikad liftiga sõidud on täis olulist dialoogi ning tausta kohalikust maailmast. Erinevalt “Uncharted 4” seiklusest, mis kasutas sama taktikat igavuse peletamiseks, on Kratose ja Atreuse jutt alati asjakohane. Sinna alla lähevad ka erinevad lisamissoonid, mis siin on nimetatud kui “teened”. Neid ei ole palju ja kogu mängu peale kokku alla kahekümne. Kogu asi on korralikult imeilusa kaardi peale ära jagatud, mis 3D visuaalse kujundusega lubab mängijal ise kontrollida, et mida on näha ja mida mitte. Suhteliselt kerge on kõikide asjade vahel orineteeruda, seega tuleb ainult minna ja seigelda.

Võitlus on muidugi seeria fookuseks ning siin on tabatud naelapea pihta. Uuendatud kaameranurk annab mängijale väiksema nurga, et vaenlaseid märgata, kuid ohtu näitav nool ja poja olemasolu teevad selle kiiresti tasa. Poeg kasutab lahingus vibu, mida mängija kontrollib ruuduga. R1 on kiire löök, R2 on tugev löök ning L1 on Kratose käe kaitsmete sisse ehitatud kilp, mis lisaks blokeerimisele käitub ka veel eraldi relvana. Mängus on relval kaks kohta oskuse jaoks ning üks koht talismani jaoks, millest iga üks lisab unikaalse rünnaku. Iga unikaalne rünnak on jagatud kolme atribuudi kaudu – tugevus, elemendi jõud ja stun. Neid erilisi rünnakuid saab lahti lukustada kastidest, keskkonnast leides või lihtsalt lugu nautides. Lisaks iga rünnak, kaitsev riietus ja relv omab eraldi levelit, mida saab suuremaks muuta. Muidugi on olemas ka keeruline oskuste puu, kus kogemuspunktide abiga lukustada lahti pikk nimekiri erinevaid rünnakuid.

Kiire ja kaasahaarav võitlus on visuaalne kogemus, kus kaosest kerkib esile suurte oskustega jumal, kelle brutaalsusel ei ole piire. Olles God of War mänguseeria on muidugi olemas ka erinevad jõhkrad ja verised viisid, kuidas vastane manalasse saata. Neid on hea vaadata, kuid mängu jooksul muutuvad lõpuks korduvaks ning viimastel päevadel neid enam üldse ei kasutanud. Nii palju erinevaid muutuvaid andmeid (Kratosel on tervelt kuus erinevat asja, mida paremaks muuta) annab korraliku koguse strateegiat, sest igale situatsioonile ei ole ühest lahendust. Eriti tõusis see esile valküüridega kakeldes, kus kõige keerulisem boss oli valküüride kuninganna, mille alistamiseks kulus mitu tundi. Väljaspool seda mitte vajalikku bossi on selle teose üheks nõrkuseks bossid, kes ei paku erilist väljakutset. Ja lõpubossi pole mängul üldse.

Kirjutamise hetkeks on mul mängus sujuvalt üle viiekümne tunni ning tegevused pole kõik veel otsas. See on seni kõige suurem mäng terves seerias, kuid siit ka hoiatus – siin ei ole lõpplahendust. Hea lugu saab küll lõpu, kuid see käitub kui sissejuhatus uuele triloogiale pigem kui vääriv lahendus sedavõrd heale isa ja poja emotsionaalsele seiklusele. Rääkides lõpust, siis seal on üks ootamatu lahendus, mida ei osanud ette näha absoluutselt ning pakub kindlasti palju kõneainet veel pikka aega.

Lõpetuseks võtan asja kokku selliselt, et “God of War” on aasta 2018 teine 10 punkti väärt videomäng, mida oleks patt mitte mängida. Siin on nii palju asju, millest õppida ja mida nautida, et näen ennast vabalt seda ka teist korda mängimas. Loodan, et teine osa on tulemas ning kogu saaga jätkab selle värskelt leitud tempoga. Stiilipuhas seiklusmäng, mille kannan enda lemmikmängude hulka äärmiselt kerge käega.
PS! Ka pojad tahavad kallistamist!

Hinne: 10/10
+ Visuaalne meistriteos.
+ Muusika ja häälnäitlemise meisterklass.
+ Julge ja õnnestunud suund tuntud frantsiisile.
+ Tohutus koguses sisu.
+ Motiveeriv ja kaasahaarav võitlussüsteem.
+ Puuduvad igasugused laadimised, jättes ainult puhta ja sujuva mängukogemuse.
+ Imeline lugu, kus isa ja poeg õpivad üksteist tundma.
+ Tempo on aeglane, kuid kunagi ei hakka igav.
+ Igal tegevusel on mõte.
+ Christopher Judge

– Bossid on natukene nõrgad ning jäävad tasutale.
– Lugu jääb pooleli.
– 4K versioon ei toimi lahingutes n agu peaks.